Metspipar on pipralaadsete seltsi tobiväädiliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste rohttaimede perekond.

Teaduslikult kirjeldas metspipraid esimesena Linnaeus 1753. Tänapäeval arvatakse perekonda sadakond liiki, aga viimasel ajal on hakatud rääkima, et metspiparde hulgast tuleks eraldada mitu väiksemat perekonda, millest üheski poleks enam kui kümmekond liiki, nii et ka pärast nende eraldamist jääks metspiparde perekonda üle poolesaja liigi.

Metspiprad on levinud peamiselt põhjapoolkeral. Enamik liike kasvab Hiinas, Jaapanis, Vietnamis ja Põhja-Ameerikas. Euroopas kasvab üksnes harilik metspipar, mis on levinud Eestiski ja mille Linnaeus valis perekonna kirjeldamisel tüüpliigiks.

Metspiprad kasvavad kõige meelsamini niisketel varjulistel huumuserikastel pinnastel.

Perekonnale on iseloomulikud neerja kujuga lehed, risoomidega paljunemine ning väikesed punakad või pruunid õied. Lehed paiknevad vastakalt ja kasvavad välja otse risoomist, mis ei asu kuigi sügaval mulla all. Igal aastal kasvavad kasvukuhikust välja kaks uut lehte.

Kevadel puhkevad lehevarte vahel kannukujulised õied. Õiekate on kroonikujuline, ülemisest otsast 3 sälguga. Tolmukaid on 12. Emakas on alumise sigimiku ja lühikese emakakaelaga. Õied on radiaalsümmeetrilised ja sügomorfsed, täpsemini 3 sümmeetrialteljega.

Vili on kupar. Viljal on elaiosoom. See meelitab ligi sipelglasi, kes vilju levitavad. Seda nimetatakse sipelgleviks ehk mürmekohooriaks.

Metspipraid saab kasvatada varjuaias, kus nad moodustavad pilkuköitva maapinnakatte.

Metspiprate risoomi saab kasutada maitseainena, aga see on tugevatoimeline diureetik. Kõik taime osad sisaldavad eeterlikke õlisid. Mõned metspiprad, näiteks kanada metspipar, sisaldavad neerudele mürgiseid kartsinogeene.

	Creado por Herdis Lauri hace casi 8 años

Iluaed