Iluaed

dd3b51fa-c6e4-4dfa-8117-6cb2ec66c398 (image/jpg)

Perekonda kuulub 56 liiki. Nad kasvavad pärismaisena Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Mitmed liigid on naturaliseerununa levinud paljudes maailma piirkondades. Mitmeid liike kasutatakse laialdaselt dekoratiivtaimedena.Eestis pärismaiseid peiulilleliike ei leidu.

PEIULILL

d9e6ff58-75de-455b-82d2-a1d4ade56666 (image/jpg)

Murtudsüda on mürgine püsilill.Murtudsüda oli sadakond aastat tagasi moes.

MURTUDSÜDA

ecbefd0f-3fe8-424d-bc2b-9a05272d9a93 (image/jpg)

Võõrasema ehk aedkannike  on altai kannikese, kollase kannikese ja aaskannikese kultiveeritav hübriid. Sellel on palju sorte                               

VÕÕRASEMA

28595b7a-e153-4f21-8591-763c36c202c1 (image/jpg)

Perekonda kuulub erinevatel andmetel 25–60 liiki. Liikide levilaks on Ees-Aasia, Balkani maad, Lõuna-Itaalia ja Kreeta.Eestis kasvavad enamasti kaheaastase aia-ilutaimena Balkanilt pärit harilik tokkroos  ja tema sordid[1]. Nende suured (läbimõõt 6–10 cm) ja kaunid liht- või täidisõied on roosad, punased, violetsed, valged, kollased[1]. Vähem näeb kasvult madalamat (1,5–2 m), kuid laiemat ja vastupidavamat, kollaste õite ja suurte 5–7 hõlmiste lehtedega siberi tokkroosi  ning sügavalt lõhestunud viiehõlmaliste lehtedega, samuti kollaste õitega kurd-tokkroosi

TOKKROOS

käoking, mitmeaastaste rohttaimede perekond tulikaliste sugukonnast; umbes 300 liiki põhjaparasvöötmes. Sinised, purpursed, kollased, valged või kahevärvilised kiiverjad õied asetsevad korrapäratus kobaras, lehed sõrmjalt jagunenud, vili kogukukkur. Õitseb juunis-juulis. Raviks kogutakse õisi ja lehti. Juur, seemned ja eriti õied sisaldavad alkaloide, sealhulgas väga mürgist akonitiini. Alkoholtõmmist tarvitatakse välispidiselt närvi- ja reumavalude korral. Eestis kas­vab harva metsaservadel ja võsastikes kollane käoking looduskaitse I kaitsekategooria liike. Aias kasvatatakse ilutaimena siniste või valgete õitega sinist käokinga, kes metsistub kergesti.

78f40dc4-6982-4e34-93cc-11e24d0f7e84 (image/jpg)

KÄOKING

Taimeperekond on nime saanud õite kirevusest. Sõna Iris tähendab kreeka keeles vikerkaart. Vana-Kreeka legendi järgi oli Iris peajumala Zeusi abikaasa Hera isiklik käskjalg, kelle ülesandeks oli viia surnute hinged maa pealt taevasse. Iris kasutas selleks vikerkaare silda. Et iirised on olnud populaarsed juba ammustel aegadel, seda näitab asjaolu, et nende õisi on kujutatud Prantsusmaa ja Inglismaa kuningate vappidel ning paljude Euroopa ja Aasia linnade embleemidel. Taimeperekond kuulub võhumõõgaliste (Iridaceae) sugukonda ning hõlmab üle 200 liigi, mis on levinud peamiselt põhjapoolkera parasvöötme lõunapoolsemas osas, eriti Vahemeremaades ja Kesk-Aasias. Laialt levinud aediirise ja siberi iirise kõrval kasvatatakse Eestis aiailutaimena ka suvel õitsevaid sibuliiriseid: madalaid hollandi iiriseid ja kõrgemaid inglise iiriseid (need on iiriste sordirühmad) ning kevadel õitsevaid võrkjate iiriste sorte ja Danfordi iirist.

cbc499dc-ab77-40a4-9060-47d4ce1852ad (image/jpg)

IIRIS

e51892ae-d97e-491d-a59c-2b14b1886922 (image/jpg)

KUKEHARI

Kukehari  on kivirikulaadsete seltsi paksuleheliste sugukonda kuuluv taimeperekond.Kukeharjad on mitmeaastased, harvem üheaastased taimed, mis on levinud peamiselt põhjapoolkera parasvöötmes. Perekonda kuulub 400 liiki. Perekonnas on nii ronitaimi kui põõsaid.Lehed on lihakad, lamedad või ruljad ja munajad. Perekonnas on ka sukulente, mis säilitavad oma lehtedes vett.Õied on enamasti 5, harvem 4 või 6 kroonlehega. Tolmukaid on tüüpiliselt poole rohkem kui kroonlehti. Õied on tavaliselt punased, harvem valged või punased.Kukeharjade vili on kukkur, seemned on väikesed.Mitmed liigid sisaldavad mürgiseid alkaloide. Mõne lehti kõlbab jällegi salatina süüa.Kukeharjad on levinud ilutaimed kiviktaimlates. Kukeharjad on üldiselt vastupidavad, aga leidub nii külma- kui kuumaõrnaid liike.Mitu kukeharjaliiki on liblikate tähtsad toidutaimed.Huvitav teada:Esimesena kirjeldas kukeharja teaduslikult Carl von Linné 1753

1e96ac6d-3a47-4a0a-b9f2-cbd95edb37ac (image/jpg)

METSPIPAR

Metspipar  on pipralaadsete seltsi tobiväädiliste sugukonda kuuluv mitmeaastaste heitlehiste rohttaimede perekond.Teaduslikult kirjeldas metspipraid esimesena Linnaeus 1753. Tänapäeval arvatakse perekonda sadakond liiki, aga viimasel ajal on hakatud rääkima, et metspiparde hulgast tuleks eraldada mitu väiksemat perekonda, millest üheski poleks enam kui kümmekond liiki, nii et ka pärast nende eraldamist jääks metspiparde perekonda üle poolesaja liigi.Metspiprad on levinud peamiselt põhjapoolkeral. Enamik liike kasvab Hiinas, Jaapanis, Vietnamis ja Põhja-Ameerikas. Euroopas kasvab üksnes harilik metspipar, mis on levinud Eestiski ja mille Linnaeus valis perekonna kirjeldamisel tüüpliigiks.Metspiprad kasvavad kõige meelsamini niisketel varjulistel huumuserikastel pinnastel.Perekonnale on iseloomulikud neerja kujuga lehed, risoomidega paljunemine ning väikesed punakad või pruunid õied. Lehed paiknevad vastakalt ja kasvavad välja otse risoomist, mis ei asu kuigi sügaval mulla all. Igal aastal kasvavad kasvukuhikust välja kaks uut lehte.Kevadel puhkevad lehevarte vahel kannukujulised õied. Õiekate on kroonikujuline, ülemisest otsast 3 sälguga. Tolmukaid on 12. Emakas on alumise sigimiku ja lühikese emakakaelaga. Õied on radiaalsümmeetrilised ja sügomorfsed, täpsemini 3 sümmeetrialteljega.Vili on kupar. Viljal on elaiosoom. See meelitab ligi sipelglasi, kes vilju levitavad. Seda nimetatakse sipelgleviks ehk mürmekohooriaks.Metspipraid saab kasvatada varjuaias, kus nad moodustavad pilkuköitva maapinnakatte.Metspiprate risoomi saab kasutada maitseainena, aga see on tugevatoimeline diureetik. Kõik taime osad sisaldavad eeterlikke õlisid. Mõned metspiprad, näiteks kanada metspipar, sisaldavad neerudele mürgiseid kartsinogeene.

45321634-610d-4377-983e-6f80f7344077 (image/jpg)

LUMIKELLUKE

Harilik lumikelluke  on taimeliik amarülliliste sugukonnast lumikellukese perekonnast

Pojeng (ka pujeng) on õistaimede perekond, ainus perekond pojengiliste  sugukonnas. Pojengid on levinud Aasias, Lõuna-Euroopas ja Põhja-Ameerika lääneosas. Liikidevahelised piirid on hägusad ning liikide arv jääb eri andmeil 25 ja 40 vahele.Enamik pojengidest on puitumata varrega püsikud kõrgusega 0,5–1,5 meetrit, kuid mõned meenutavad 1,5–3 meetri kõrgusi puid. Pojengidel on harulised lehed ja suured, sageli lõhnavad õied, mille värv varieerub punasest valge või kollaseni. Nad õitsevad hiliskevadel ja varasuvel

32e28a5b-f46b-4832-a0d9-743a8335ca4a (image/jpg)